Ükskord ma mõtlesin sellele, mõtlesin, et mis oleks kui sind enam poleks. Mõtlesin sellele isegi päris kaua aega, ja juba mõte sellest sai mul pisarad voolama. Siis pühkisin ma pisarad ja olin õnnelik, sest sa olid mul olemas. Olid alati kui ma sind vajasin.
23.august
Ma ärkasin ja panin ennast kooli minekuks valmis. Nagu enamus hommikutel, mõtlesin, et käin facebookist ka läbi.
Imelik ja isegi mingil moel naljakas. Sina, kes sa niisamagi ei viitsinud väga facebookis olla ja veel vähem seal enne tööd käisid, olid hommikul kell 7 sees.
Imelik ja isegi mingil moel naljakas. Sina, kes sa niisamagi ei viitsinud väga facebookis olla ja veel vähem seal enne tööd käisid, olid hommikul kell 7 sees.
Ei lasknud seda juhust mööda, avasin sinu vestlusakna ja kirjutasin sulle.
Maiki Prans
Istusin rongis ja mul oli selline tobe naeratus näol. Selline nagu mul alati oli kui sinuga telefonis, facebookis või skypes rääkisin. Nagu viimastest lausetest näha, siis pidin alati endamisi mõtlema, et kas sai ikka õigesti, sest sa naersid pidevalt, et olen nö. ära põdrastunud.
Kõik oli ju korras.Oli korras kuni õhtuni. Sa ei jõudnud Hiiretipsuga Metsatöllu kuulama. Sa olid kodus, ja olid üksi.
Kas mäletad, kui olime mamma pool. Sina, mamma ja mina. Ma istusin seal taburetil, mis oli pliidi ees. Sa seisid mu kõrval ja vaatasid ülalt alla mulle otsa. See pilk oli nii siiras ja kurb. Mul ei lähe see vist kunagi meelest. Ma ei suutnud taaskord pisaraid tagasi hoida ja ütlesin, et Issi, ma ei taha jälle Soome minna. Sa astusid paar sammu lähemale ja kallistasid mind. Sul oli seljas see kollakas -oranz jope. Jäi kuidagi meelde see värv kui surusin pea su vastu, et pisaraid pühkida. Sa naeratasid ja ütlesid, et pole hullu. Varsti on suvi ja siis oled ju jälle siin.Järgmisel päeval viisid mu Tartu bussijaama, Tallinnasse sõitvale bussile. Sa võtsid mu kohvri ja saatsid mu bussi ukseni.
Sa kallistasid mind jälle, ja sosistasid mulle kõrva : Pea vastu mu hiireke. Seekord ei suutnud ka sina pisaraid tagasi hoida. Nagu ka siis, kui sa ükskord mulle Kevini juurde järele tulid, et mind Antslasse Geiri juurde viia. Sa lubasid, et tuled, ja sa tulid. Olid isegi autojuhi otsinud, sest olite eelmine õhtu pidutsenud. Aga siiski, sa tulid. Antslasse jõudes, autost väljudes kallutasin ma end korraks esi istme juurde ja tegin su põsele musi. Naeratades voolas su põsele pisar.
See pilt, selle sain ema albumi vahelt. Oled siin kuidagi nii tõsine.
Minu sünnipäev.
"Issi tule lähemale, ma kukun muidu"
Mu tugi ja tugev sein. Nüüd, esimest korda elus, kui mul nii raske on ja on jälle tunne, et ma kukun, siis pole sind siin. Ei saa ma su õlale toetuda.
Minu lemmik pilt sinust ja emmest.
Heh. Selle pildi tegid sa minust sinu pool ühel suve hommikul, kui ärkasin.
Ajasid mu jälle naerma. Ja need küpsised olid maailma parimad. Sulle meeldisid need sama palju kui mulle. Nosisime neid alati teleka ees, kas siis õhtul mõnda filmi või hommikul käsnakallet vaadates.
Õpetasid mulle, Geirile ja Hardile kuidas liiva ja veega torni teha.
Tahaksin sulle praegu helistada, nagu sa alati tegid kui telekast midagi huvitavat tuli, ja öelda, et kas vaatad telekast kanal kahe pealt Kahte kanget Indias????
Kui juba helistamiseks läks... Issi, sa lubasid ju tulla ja mu toa stepslid korda teha. Need töötavad ainult siis kui tuli põleb, ma ei saa aru miks :s Ja mu lõpetamine on varsti, sa ju ütlesid, et tuled.
Mu koti sisu on jälle lahti. Sa liimised seda, aga nüüd tuli teisest kohast lahti. Kas sa võiksid....
Ma lõikasin sibulat hakkides näppu. Pisike, vaevalt tähele pandav haav on, aga näpu peaks kindlasti kipsi panema :D ... Jah, ma teen sääsest elevandi. Nagu sa alati öelda armastasid.
Kuigi, kahjuks, ma sulle neid asju enam öelda ei saa, siis oleksin tahtnud, et sa teaks.
See kõik on minu jaoks nagu mentaalne piinakamber.
Anna andeks, et nii tihti sa üksindust tundma pidid.
Anna andeks, et su juurde nii vähe ma jõudsin.
Anna andeks, kallis issi, et nii isekas olin.
Mõtlesin, et küll jõuab...
See jääb mind piinama ja on raskuseks mu õlul.
Isegi need viimasedki hetked ei olnud mind seal.
Isegi need viimasedki hetked ei olnud mind seal.
Loodan, et andestad.
Ma armastasin Sind tohutult ja armastan siiani.
Sa olid ja jääd mu kalleimaks varaks.
Nii palju jääb sul nägemata ja ei saa ma sulle enam õhinaga rääkida mida ma peale gümnaasiumit teha tahaksin. Kui mul oli mõni plaan tulevikuga ja sellest sulle rääkisin, siis kuulasid sa alati ära, kiitsid heaks ja andsid ka nõu. Sulle meeldis mõte, et mul oli plaan suuhügienistiks saada. Arvasid, et kui see mulle endale ka meeldib, siis see on hea valik. Su arvamus oli minu jaoks väga tähtis ja mulle meeldis, kui suutsin su minu üle uhkust tundma panna.
Mulle avaldati kaastunnet. Pärast hiljem lisas see sama isik veel,
Minu tutvus temaga oli põgus, kuid olemuselt oli ta konkreetne ja leplik, ning te lapsed olite talle kõige kallimad.
Meenutan üht seika. Arno hirmsasti tahtis Heiki juurde minna. Tuli teemaks lapsed ja ta ise ütles, et kui lapsed suured, siis võib minna. Ja ta läkski.
Laupäev 24.august.
Möödas on täpselt kuu, minu täisealiseks saamisest. Su mõlemad lapsed on nüüd suured, issi. Või kas ikka on?Mitte nii suured, et sa minna oleks võinud.
Ma olin just pesust tulnud ja kuivatasin oma juukseid, sest pidin poodi minema, et salati jaoks tomatit ja kurki osta. Ma sain pahaseks, sest ema läks Tamperesse, oma töökoha suvepäevadele, ja võttis kaasa mu ainukese ripsmetušši. Oli ka asi mille pärast pahaseks saada.Ma kuivatasin ikka veel koridoris, peegli ees, oma juukseid. Hardile tuli kõne.
Kui Hardi tuppa tuli kutsus ta mind oma arvuti juurde ja ütles, et loe. Ma jätsin pooleli sättimise ja läksin arvuti juurde. Ma sain lugeda paar lauset ja järsku tundsin kuidas mu süda puperdas ja silmad olid nii triiki täis pisaraid, et ma lihtsalt ei näinud enam edasi lugeda.. Siiani teadsin ma vaid, et issiga on midagi juhtunud ja, et kiirabi on tema juures. Surnud ? Ei, seda ma veel kas ei lugenud, või ei jõudnud endale teadustada.Ma läksin kööki. Nutsin ja korrutasin ühte ja sama, nagu hull. Palusin, et mitte midagi hullu poleks juhtunud. Ainult mitte minu issiga.Hardi sai uue kõne ja ta läks verandale rääkima. Ma kõndisin tema järel ja jäin suurde tuppa kuulama. Ma värisesin üle kere. Nägin aknast kuidas Hardi närviliselt ringi käis, siis käega enda peast haaras ja küsis : Nii, et ongi kõik, jah ? Mis edasi juhtus, see kõik on minu jaoks segane. Mäletan ainult, et mu põlved läksid nõrgaks, ma vajusin põlvili ja kõik mis minust tuli, olid hüsteeriline nutt ja karjed. Esmalt tavalisena näides päev muutus hetkega mu elu kõige hullemaks, jubedamaks ja mõismattumaks päevaks.
Samal õhtul olime me laevas. Istusime oma ja tädi perega kajutis. Arutati mis nüüd saab.Ma pole peale selle ühe korra, kui ma olin nii imepisike, et seda isegi ei mäleta, kunagi oma elus matustel käinud. Ma isegi ei teadnud varem, mis tunne see on, kui kaotad kellegi lähedase.Nüüd siis tuli see päev, kus pidin kaotama oma kõige-kõige lähedamase inimese. See on siiani lihsatlt nii uskumatu.
Jõudsime varahommikul, kella poole viie paiku, Hardiga Kobelasse issi korterisse. Sinu lõhn seal korteris ja sinu asjad. Tööriistadki olid põrandal natuke laiali. Justkui oleksid just töölt tulnud.Ma istusin diivanile, sinna kus sa tavaliselt magasid. Su padi oli seal ja kui selle enda kätte haarasin tundsin veelgi tugevamalt su lõhna. Ma panin silmad kinni ja mul oli selline tunne nagu sa oleksid minu kõrval seal samas olnud.Natukese aja pärast tuli Kevin. Ta istus diivanile mu kõrvale ja kallistas mind kõvasti. Sel päeval oli rohkem pisaraid kui siiani kunagi varem. Toas oli vaikus. Keegi ei öelnud pikemat aega juba midagi, ega polnudki miskit öelda. Hardi läks vastu hommikut vanaema ja onu juurde. Meie Keviniga jäime sinna. Panin pea Kevini sülle ja lihtsalt vaatasin ümber ringi. Väljas oli juba üpriski valge. Kevin ütles, et proovi nüüd magada. Ma olin kurnatud ja nii väsinud, et saingi mõneks ajaks magama jäädud. Ärgates vaatasin ja vaatasin veel ukse poole. "See ei olnud uni. " Aga selline tunne on alati, kui issi korterisse lähen, et lähen teda lihtsalt sinna ootama. Issi ju kohe-kohe tuleb töölt...
Linda rahvamajas, Sind oodates, lootsin, et nüüd saan aru. Saan aru, et sind pole enam. Su pilt oli laual, pikad pingid valmis, kaks suurt rauast küünlajalga pinkide juures ja mõned toolid ka. Sa jõudsid. Ma vaatasin eemalt kui sind pinkidele asetati ja kaan pealt võeti. Sa lebasid seal, sa olid nii rahulik. Ma tormasin su juurde ja tahtsin sind lihtsalt kallistada. Ma eksisin, nüüd oli see hetk kui oli rohkem pisaraid kui kunagi varem. Ma ei tea mida ma siis sellelt hetkelt nii väga ootasin, et see mulle kohale jõuaks, aga seda pole siiani juhtunud. Ma kallistasin sind ja suudlesin sind põsele. Sa olid nii külm. Õues oli ju suvi, aga su põsk oli nii külm nagu oleks talv olnud ja sa oleks nagu väljas pikalt külmetanud. Mu pisarad kukkusid su pintsakule, ma silitasin su põske järjepidevalt, sest tahtsin, et sul soojem hakkaks. Ma seisin seal su kõrval ja sa olid nii kurb. Nii kurb, nagu sind oleks vägisi ära võetud me juurest. Sa ei tahtnud ju minna. Ma nutsin tohutult ja üritasin kõigest aru saada.
" Issi, see pole naljakas. Palun tee nüüd silmad lahti, tee ruttu, enne kui on hilja ja nad su jälle ära viivad. " Tahtsin sind veel ja veel kallistada ja sinu juures olla. Istusin toolile, et saaksin vähemalt olla su lähedal veel. Inimesed käisid üksteise järel sind vaatamas. " Näed, sa ei saa ju niisama ära minna ja meid kõiki lihtsalt jätta. "
Ma võiksin lõputult Sinust, ja sellest kui raske ja valus mul ilma sinuta on, siia kirjutada.Ma mõtlen magama minnes ja ärgates Sinust. See on raske. Sa oled siin ja ka seal. Neid mälestusi ja sind meenutavaid asju on nii tohutult palju.Vahest kui õhtul küünla süütan, tean, et oled siin. Palun vaid, et anna mul head ööd musi, et rahus magada ma saaksin.Nii on äkki valmis saanud kiri, mida raske on aduda.
Sinust jäid maha need kaks, hingelt sama pisikesed rüblikud kui siin pildil, kes sind meeletult igatsevad.
Kõik on uus, kuid siiski vanamoodi.
Ma pole kunagi elus midagi nii ilusat, siirast ja südant lõhestavat lugenud.. ma võin vaid ette kujutada, mida sa tunned, kuid tegelikkuses ei tea ma sittagi. Ole tugev, seda sa sa ju oledki .. tugev Lõuna-Eesti naine!
ReplyDeleteGertu, suur tänu sulle. Peangi tunnistama, et see postitus on minu blogis ainuke, mis on kirjutatud tõesti südamest. Aga eks see mis südamest tuleb ongi lihtne ja aus ülestunnistus sellest mida ma oma sees tunnen. Kellegile oma tundeid nii seletada, nagu siin blogis seda tegin, oleks äärmiselt raske. Kõigest väest üritan olla tugev, Issi oleks ka seda tahtnud.
DeleteNõus Gertuga. Usun et Heiki ütleks sinu loo peale midagi sellist: "Kuule sul tuleb see kirjutamine sitaks hästi välja. Järsku proovid midagi lõbusamat" Ja õpi ika edasi, sest mina omal ajal (1986 a. alul) ei suutnud Heikit seda tegama panna. Kangekaelne nagu ta oli, kui midagi juba otsustanud oli. Ole tugev!
ReplyDeleteKalev, tabasid naelapea pihta. Need sõnad on tõesti just kui isa suust tulnud. Proovin elada edasi nii, et sealt ülevalt mind jälgides võiks ta minu üle uhkust tunda. Ja kuna ta oli minu isa, ja isa sõna peab kuulama, siis kool olgugi hetkel kõige tähtsam, nagu ta ise meie viimasel vestluskorral mulle ütles.
DeleteTänan sind.